– 134 –
rikuid pidi ehitama. Ehk hertsog isi küll suurema jao kulu oma kanda wõttis, tahtsiwad mõisnikud siiski omalt pooltki abi anda. Iga kiriku juurde pidi ühtlasi kirikumõisa ehitatama ja sellel tarwilikud maad antama. Kolme walitud järelewaataja hulgas oli endine Salomon Henning ja uus hertsogi oma õpetaja Aleksander Einhorn. Tagasi tulles andsiwad nad oma nägemisest Miitawi maapäewal 1570 aru. Einhorn sai käsu kirikutele uued säädused anda, et tulewikus Jumalasõna rohkem wilja kannaks. See sündis ka, ja nende sääduste põhja pääl seisab weel praegune Kura kirikute korraldus.
Kettler oli seega ewangeliumi walgusele kindla põhja pannud. Wene tsaar Joann IV., kes Kettleri paranduse püüdmisest kiriklikkuis asjus kuulda saanud, kirjutas hertsogile sellepärast, kui ta 1577 sõjawäega uuesti Liiwimaale tuli, et ta tema Jumalamaakese (Kuramaa) pääle seekord armu tahta heita ega midagi kahju teha. – Aastal 1579 kinnitas uus Poola kuningas Stefan Bathory isiäralikus kirjas Kuramaa usuwabaduse, mis Sigismund August juba oli lubanud ja mis Kuramaa rahus wõis maitseda, kuna Liiwimaa, kus Ehodkewitz 1569 Kettleri asemele maawalitsejaks saanud, sellepoolest mõne õiguse pidi kaotama. Stefan Bathory kinnitas küll kaks aastat hiljem Riias olles 1582 Liiwimaal ewangeliumi usuwabaduse aga nõudis ühel hoobil, et kaks pääkirikut katoliklaste kätte pidiwad saama ja asutas Wõndu katoliku piiskopikonna. – Kettler muretses eluotsani alamate õnne eest. 25 aastase õnneliku walitsuse järel suri ta 1587.
2. Hertsog Friidrih ja Wilhelm.
Politilise wia tegi Gotthard Kettler seega, et ta oma testamendis mõlemad pojad Friidrihi ja Wilhelmi (esimene 18, teine 13 aastat wana) troonipärijateks nimetas. Täieealisteks saades pidiwad nad mõlemad seltsis walitsema; Wilhelmi täisealiseks saamiseni, mis isa 20 aasta pääle arwanud, pidi Friidrih üksi walitsema, igas tülis nõumeeste, iseäranis Henningi nõu järele tegema. Friidrih ja Wilhelm oliwad teine koguni teist wärki: Friidrih tõsine ja waikne, Wilhelm tuline ja erk. Sellepärast läks Wilhelm pea mõisnikkudega tülisse, sai Poola walitsuse poolest 1618 hertsogi ametist lahti lastud ja riigiwande alla pandud. Ta elas kuni 1620 Ruhno saarel, läks säält Saksamaale, hiljem Daanimaale ja suri 1640 Pommeris. Friidrih walitses üksi 1618–42 ja mõistis asju uuesti wanale korrale saata. Friidrih suri augusti kuus 1642; tema keha pandi Miitawi lossi hauda.
