Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/133

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

– 133 –

1. Hertsog Gotthard Kettler 1562–87.

See oli Kuramaale õnneks, et ta Liiwi ordoriigi äralagunemise ajal 1562 wiimase ordomeistri Gotthard Kettleri enesele walitsejaks sai ja tal ülepää ka hiljem omad walitsejad ja päris peremehed oliwad, nõnda et tal seesugusid wiletsaid päiwi tunda ei olnud kui Liiwimaal, kus Poola ametnikud talupoegi nülgisiwad. Ehk küll 1625 rootslased Liiwimaa enestele saiwad ja asi sest saadik paranes, puudus Eestimaal sagedasti õigus ja kindel säädus; selle wasta muretses Kuramaal hertsog oma maa õnne ja edenemise eest alati ja kandis hoolt. Kettler oli 1517 Westfali maal wanast mõisniku soost sündinud. Kui ta 20 aastaseks sai, astus ta Liiwimaal Saksa ordo liikmeks. Siin õppis ta Lutheruse õpetust tundma. Waewalt oli Kettler Wiljandis komtur, kui ta ordo toimetuste pärast 1556 Saksamaale pidi minema. Ta käis ka Wittenbergis, kus ta Melanchthoni ettelugemist kuulis, mis ta südant wäga liigutas, nõnda et ta hüüdis: „Kui ma seda enne oleksin teadnud, ei oleks ma mitte Liiwimaale, waid Wittenbergi läinud.“ 1558 sai Kettler ordomeistri abiliseks ja 1559 ordomeistriks. Hertsogiks saades heitis Kettler Lutheruse usku ja walitses 1562–87. Ta mõistis alamaid aruldase õnnega poolakate kallaletulemise ja naabrimaade sõdade eest eemal hoida. Oma kantsleri Salomon Henningi abiga, kes hertsogit alati truuisti awitas, säädis Kettler maale uusi kohtuid ja korralikku walitsust ja harjutas kangekaelsid mõisnikka sõna kuulma. Kirik leidis temalt abi ja warju. Ta laskis palju Jumalakodasid ehitada, et rahwas nii hästi ilmalikku kui waimulikku walgust saaks. Et ta pääle kaebati ja teda sellepärast wihati, et ta iseenese kasu pärast Liiwimaa poolakatele annud, andis ta maawalitseja ameti 1566 Liiwimaal käest ära, aga läks hiljem siisgi weel oma nõuga Riialinnale appi. Selsamal aastal, kui Kettler Liiwimaal maawalitseja ameti käest ära andis, pani ta Stefan Bülowi Kuramaa superintendendiks ja käskis teda esimest üleüldist kirikute järelewaatamist Kuramaal ette wõtta. Bülow leidis maa kirikutest peaaegu üsna tühja olewat, sest pääle Miitawi, Bauske ja Dobleni, kus Jumalateenistuse jaoks kaunis nägusad kirikud leidusiwad, oliwad üksnes kuues kohas weel (Goldingenis, Windawis, Tukkumis, Talsenis, Kandawis ja Tsabelnis) puust kabelid. Õpetajad oliwad suuremalt osalt seesugused, kes isi palju ei teadnud. Sellepärast kutsus Kettler 1567 Kuramaa mõisnikud Riiga kokku, pani kirikute wiletsat lugu neile ette ja andis nõu järelwaatajaid ja targemaid õpetajaid wälja läkitada, kes Kuramaa kirikuid järele waatama, wanu parandada ja uusi juurde ehitada pidiwad laskma. 70 kohta oli juba määratud, kuhu uusi ki-