Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/26

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 26 –

Muud kaugemad maakonnad jäiwad Wene salkadest tawalisesti riiwamata ehk arukorral riiwas mõnda üksikut neist Nowgorodi ehk Pihkwa poolt tulnud salk.


7. Teised rahwad.

Wanade ajaraamatute kirjutajad nimetasiwad endisel ajal Eesti, Liiwi ja Kuramaad kõiki üleüldise nimega „Liiwimaaks”. Praeguses Kura kubermangus elas wanal ajal neli isiäralikku rahwa sugu: 1) Liiwlased, Riia lahe õhtupoolses rannas peaaegu Windawi jõeni; 2) kurelased, õhtu pool Kuramaal; 3) semgallased, keset Kuramaad, praeguses Miitawi ja Bauske maakonnas; 4) seellased, lõuna pool kitsas Kuramaa jaos, Friedrihstadti ja Jakobstadti maakonnas. Kuramaa lõunepoolse raja pääl, osalt nüüdses Kowno kubermangus elasiwad shemaitlased.

Praeguses Liiwi kubermangs elas nõndasamuti neli rahwa sugu: 1) Liiwlased, Riia lahe homiku pool rannas, umbes Wäina jõest Pärnu jõeni; 2) letgallased ehk rajalätlased, Liiwimaa keskhomikupoolsed jaos; 3) lätlased, liiwlaste ja letgallaste wahel, mispärast nad oma maad ka Widsemmeks, see on: keskel olewaks maaks nimetasiwad; 4) eestlased, põhja pool Liiwimaal ja terwes Eesti kubermangus.

Semgallased, seellased, shemaitlased, lätlased ja letgallased on Leedu, teised Soome rahwa sugu.

Kurelased on suutumaks kadunud; liiwlastest on weel pisut Kuramaal järel; lätlasi üksi on küllalt. Et wiimased endid kord korralt ikka rohkem wäljalaotasiwad ja maad eneste alla wõtsiwad, sulasiwad teised wähemad rahwad nendega ühte. Praegu on lätlaste all terwe Kura ja lõunapoolne Liiwimaa. Eestlaste ja lätlaste piir hakkab wäikse Peipsi järwe lõuna poolt otsast pääle ja läheb siis Walga kaudu Ruhjast läbi Riia lahesse, Salatsist põhja poole. Terwe Eesti, Liiwi ja Kuramaa (1754 penikoormat ühte kokku suur) rahwa hulk on üle 2 miljoni suur. Neist on arwata üle miljoni lätlasi, miljon eestlasi ja ligi 200,000 sakslast. Mis peale selle, on wenelased, juudid ja rootslased.

Lätlaste Jumalateenistus oli niisama looduse teenistus ja auustamine kui eestlastelgi. Lätlaste ülem jumal oli Pehrkuns, kellel peaaegu nõndasama suur wõimsus oli kui Eesti Taaral olewat arwati. Ka lätlased põletasiwad surnuid kõigi sõjariistadega ära ja pühitsesiwad hingede auuks iga aasta sügise lõpul surnute püha.