– 29 –
nad ometi julgust maa tundmata rahwaga kaupa sobitada. Muist laewamehi jõudis maale, wiis tühje tündreid kaasa, pani tündrite pääle leiba, õlut ja muud. Ühtlasi kutsusiwad nad liiwlasi eneste juure. Kui ümberkaudu asuwad inimesed nende juure ilmusiwad, andsiwad sakslased neile suhkurt, wiigimarju, saia ja muud maiust. Seda wiisi katsusiwad nad liiwlasi lahketeks teha. Kolmandal päewal tuliwad maa asunikud jälle tagasi ja tõiwad wõõrastele laewameestele omalt poolt mett, piima, kanu, mune, lindusid ja jäneseid wasta. Nüüd algas kauplemine. Laewas leidus mõnesugust kaupa. Sakslased andsiwad Wäina ranna rahwale nõelu, kammisid, nugasid, wöösid, peeglid, kübaraid ja muid asju. Järgmistel päewadel tõiwad liiwlased juba lambaid, kalu, linu, mett, waha, nahku ja muud.
Toodud ained paniwad Wäinajõe äärsed kaldale maha ja andsiwad sakslastele kätega märki, et toojad neid aineid tahawad sakslaste kaubaga wahetada. Sakslased paniwad iga kauba iseäranis ja iga kauba kõrwa raha. Maa pärisrahwas aga ei soowinud raha, waid sakslaste kaupa. Üks kerjaja pakkus sakslastelt saadud kauba eest mõne muna. Sakslased ei leppinud ometi munadega waid andsiwad märkidega mõista, et nad rohkem nõuawad. Nüüd wõttis ta põuest kaks orawanahka, mille külge hõbelitreid oli pandud. Igapidi hakkas kauplemine iga päew paremini edenema.
14 päewa kaubeldi seda wiisi sõbralikult. Siis hakkasiwad laewamehed koju tagasi purjutama. Ei purjutanud ometi enam üksi, waid wõtsiwad ühe 15 aastase poisi kaasa. Poiss pidi Breemenis Saksa keelt õppima ja edespidi kauplejatel tõlgiks olema. Niisama jäi üks sakslane Wäinajõe äärde säälse Liiwi rahwa keelt õppima. Järgmisel aastal tuliwad kaupmehed ju kahe laewaga Wäinajõe suhu tagasi ja tõiwad palju rohkem kaupa kaasa. Tõiwad mõnesuguseid kullasseppadegi walmistatud asju. Wasta saiwad niisamasuguseid aineid nagu esimesel korral, iseäranis rohkesti aga metsloomade nahku.
Laewadele tagasi minnes kutsusiwad laewamehed rahwa wanemad eneste juure. Wanematega tegiwad nad nüüd laewal niisuguse kauba, et nii hästi sakslased kui maa pärisrahwas teine teisega ilma takistamata edespidi alati wõiwad kaubelda. See kord jäi neli sakslast talweks Wäinajõe suhu maa pärisrahwa juure. Alles järgmisel aastal purjutasiwad nad Breemeni tagasi. Breemenist anti nüüd paawstile teada, et Breemeni laewamehed „uue maa üles leidnud“. Paawst oli selle sõnumi üle rõõmus ja käskis, et Breemeni piiskopp kohe ristiusu wäljalaotuse eest uuel leitud maal pidi hoolt kandma.