Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/34

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 34 –

tada, wõi nuiadega tappa. Pääle selle lagunes rahwa seas jutt laiale, Bertold tulnud Liiwimaale ainult rikkaks saada tahtmise nõuga.

Liiwlaste waenu kaswamisel põgenes Bertold Liiwimaalt ära Saksamaale ja säält Rooma. Kaebas häda niihästi paawstile kui Breemeni pääpiiskopile. Kohe kutsus paawst uude ristisõtta Liiwimaale.

Wäikse salgaga purjutas Bertold Liiwimaale, astus Holmi kindluse juures maale ja läkitas mõne saadiku liiwlaste juurde küsima, kas nad jälle ristiusku heita ja sellele truuks jääda ei taha. Kui piiskopile kuulutati, et nad seda mitte teha ei taha, ei wõinud ta neile seepärast midagi teha, waid läks oma seltsimeeste juurde tagasi, keda ta Wäinajõe suhu jätnud ja pidas praeguse Riia linna kohal nõu, mis nüüd ettewõtta. Waheajal kogusiwad liiwlased endid lähedal kaldal kokku, walmistasiwad wõitlemise wasta, läkitasiwad käskjala piiskopi Bertoldi juure ja lasksiwad temale ütelda: „Lase sõjawägi tagasi minna ja tule omastega rahus kindlusesse; neid, kes ristitud, wõid sa usku pidama sundida; teisi ahwatle uue usu ja õpetuse wastuwõtmisele sõnadega aga mitte witsadega!“ Peaaegu oleks rahu tehtud, sest selleaegse kombe järele hakati rahu märgiks juba ühe teisega odasid wahetama. Enne kui see aga korda läks, surmasiwad liiwlased mõne sakslase, kes sääl ümberkaudu hobustele toitu otsisiwad. Piiskopp Bertold läkitas rahuoda tagasi. Nüüd algas nõnda nimetatud „wõitlemine liiwa pääl.“ Ehk wahwad liiwlased küll walju kisaga ja täie hooga kallale tungisiwad, ajasiwad sakslased ometi neid põgenema. Bertold ei osanud wist hästi ratsa sõita; ta sattus peruks läinud hobuse seljast põgenewate liiwlaste hulka, kes ta ära tundsiwad ja kinni wõtsiwad. Üks liiwlane pistis teda selja takka odaga läbi, mis pääle teised teda tükkideks lõhkusiwad. Seesuguse kurwa eluotsa leidis piiskopp Bertold aastal 1199. Et liiwlased nüüd sakslaste sõjawäge järele tulewat kartsiwad, põgenesiwad nad suure rutuga kus seda, teist. Nende segadus sai see läbi weel enam suurendatud, et üks liiwlane surmatud sakslase pääwarju enesele pähä oli pannud ja sellega teiste sekka tungis, kes seda nähes sakslasi tõesti juba kannul arwasiwad olewat.

Et piiskopp Bertoldi surma kätte maksta, häwitasiwad sakslased ümberringi kõik liiwlaste põllud ära, nõnda et liiwlased pea armu paluma pidiwad ja ristiusku tagasi pöörda tõotasiwad. Järeltulewail päiwil ristiti neid Holmis 50 ja Ükskülas 100 inimest; nad wõtsiwad preestrid wasta, maksiwad wiljamaksusid ja näitasiwad rahule jääwat. Sellepääle purjutasiwad sakslased koju tagasi,