Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/33

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 33 –

jameestega tagasi tuleb, palusiwad teda päält näha alandlikult eneste juurde jääda („ükski karjane ei jäta oma lambaid hundi lõugu“) ja lubasiwad edespidi ristiusku kindlaiks ja truiks jääda. Meinhard andis järele, saatis koju minewaid kaupmehi kuni Wäinajõe suhu ja läks siis Holmi tagasi. Siin wõeti teda aga hirwitamisega ja naeruga wasta. Aru saades, et kõik liiwlased wasta tahtsiwad hakata, ruttas piiskop Üksküla kindlusesse ja wõttis nõuks Eestimaale põgeneda, kust ta talweks sinna jäänud kaupmeestega Ojamaale lootis purjutada. Liiwlased saiwad sest märku. Nad tahtsiwad tee pääl piiskopi kallale langeda ja teda ära tappa. Treideni mehel Ärnol aga oli auuwäärt wanamehest hale meel ja andis seepärast temale liiwlaste kurja nõu teada. Nüüd jättis Meinhard põgenemise mõtte järele ja läkitas oma truu kaastöötegija Teodórihi Rooma, paavstile hädaohust sõnumit wiima ja abi paluma. Kawalusega pääsis Teodórih liiwlaste tagakiusamise eest, kes teda niisama wähe kui piiskopp Meinharti omalt maalt ära minna lasta tahtsiwad. Teodórih istus preestri riides, palweraamat ja püha wesi käes, hobuse selga, üteldes, ta pidada haigeid waatama minema. Sel kombel pääsis ta õnnelikult üle raja. Selle pääle läks ta aastal 1193 paawsti Kölestini III. juure, kes Liiwimaa kirikut kaitseda lubas ja käsu andis, et neid, keda ristitud, usust taganeda ei lasta, waid, kui tarwis, wäega ja wõimusega ristiusku pidama sunnitakse. Seks tarwitas ta wäga liht abi, mis sel ajal alles täiesti moodis oli: ta kuulutas Liiwimaale ristisõda ja lubas neile, kes kirikule appi lähewad, kõiki elus tehtud pattusid andeks anda. Siiski jäi abi kauemaks tulemata kui arwati. – Surma ligi tundes laskis Meinhard liiwlaste wanemaid surmawoodi ette tulla, manitses neid isalikult kiriku sõna kuulda, mis nad ka lubasiwad, ja suri siis aastal 1196.


3. Teine liiwlaste piiskopp Bertold 1196–1199.

Pärast Meinhardi surma nimetas pääpiiskopp Hartwih Honnoweri Lokkumi kloostri esimehe Bertoldi Liiwimaa piiskopiks. Pool wasta meelt, pääpiiskopi suurte palwete pääle wõttis Bertold kardetawa ameti wasta. Ei raudriideliste meeste keskel, küll aga kullakasti kõrwal sõitis uus piiskopp ainuüksi Liiwimaale. Ükskülasse jõudes kutsus ta rahwawanemaid enese juure, söötis, jootis neid, andis neile kingitusi. Alles pärastpoole kõneles ta, et ta neile uueks piiskopiks tulnud. Esiotsa oliwad liiwlased sõbralikud, kuid pea muutus lugu. Teisel aastal 1197 Holmi kirikuaia õnnistamise ajal tõusis tüli, kas Bertoldi põletada, upu-