Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/36

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 36 –

wastu wõitlemisest osa. Kui Albert ristijutluste läbi kokku tulnud sõjawäge järele waadanud, läks ta põhjapooolistesse maadesse reisima. Kõige päält purjutas ta Ojamaale, kus üksi 500 sõdijat Liiwimaa jaoks kokkutulnud oli – siis Daanimaale, kelle kuningas Knuut eht Kanut VI. (1182–1202) praegu Läänemere mererööwlid ärawõitnud oli ja ilma kelle loata tulus ei oleks olnud sõjawäega Liiwimaale minna. Sellepääle oliwad Daani kuningad ammu juba silmi heitnud. Kui Albert Kanuti käest kallid kingitusi oli saanud, pööris ta Saksamaale keisri Wilipi juure tagasi. Reisil ei unustanud piiskop kuskil ära inimesi ristisõjale äratada. Et Albert pääle paawstist tõotatud pattude andeksandmise ja õndsuse weel rikast saakigi lubas, tuli pea rohkesti sõjamehi kokku, kellega ta kahekümnel kolmel laewal Wäinajõe poole purjutas. Tal ei olnud mitte üksi nõu rahwast ristiusku pöörda, waid ka maad enese alla wõita. Ühes käes Kristuse rist, teises mõõk, astus ta Liiwimaa rannas maale maad ära wõitma ja rahwast orjaikke köitma.


5. Sõda liiwlaste ja lätlastega.

Wäinajõe suhu jõudes jättis Albert suurema hulga laewu maha ja läks osa sõjameestega kahel laewal Wäinajõge mööda ülesse. Sõjariideid seljas kandes jõudis ta Holmi kindluse juurde ja tahtis Üksküla poole edasi sõita, kui juba liiwlased ta kallale kippusiwad. Suure waewaga ja hädaohuga päästis ta ennast ja põgenes Ükskülasse. Siia tuliwad liiwlased kokku ja tegiwad sakslastega kolme päewa pääle rahu, aga selle kawala nõuga, et selle aja sees sõjawäge kokku kutsuda ja wõerastele walu anda. Rahutegemise järele läks piiskopp Holmi tagasi ja läkitas säält mõne sakslase Wäina jõe suhu, piiskopi maha jäetud mantelt ja tooli ära tooma. Rummeli kose ääres langesiwad liiwlased Alberti meeste kallale. Kuna üks laew ümber pööris ja ära pääsis, wõtsiwad nad teise kinni, lõiwad laewal kõik maha, tõttasiwad Holmi kindluse juurde ja piirasiwad piiskopi ja kõik kindluses olijad ümber. Aga Albertiga ligi tulnud friislased läksiwad liiwlaste maid häwitama ja paniwad nende põlluwilja kui ka majad põlema. Liiwlased, kes seeläbi hirmutatud saiwad, palusiwad rahu ja mõned suuremast seisusest lasksiwad endid ristida. Nüüd kutsus Albert liiwlaste wanemad söömaajale ja käis nendega sõbralikult ümber. Pääle sööma tehti uuesti rahu üle kaupa. Albert nõudis edespidiseks rahupidamiseks 30 tähtsamat liiwlaste poega; wanemad oliwad sellega rahul ja täitsiwad soowimist. Need