Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/40

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 40 –

palju tülisid, mis aastasajad wältasiwad ja wiimaks nii hästi piiskopile kui ordole lõppu tõiwad.

Wõidetud maa jagajad oliwad mõõgawennad; piiskopp aga wõis selle maatüki enesele wõtta, missuguse isi tahtis. Albert walis pääle Wäina jõeääriste maade, mis ta juba wälja jaganud, Treideni maad, Idumea ja Metsepoole; Segewoldi maakond ja muu ülejäänud Liiwimaa sai ordo kätte. Lätimaa jagamisel, mis nõndasamuti nimetatud tingimiste all sündis (2/3 piiskopile, 1/3 ordole), saiwad rüütlid Wõnnu maakonna, piiskopp muu maa. Kui ordo warsti tüli hakatusel Wõnnus aset wõttis, kus rüütlid aastal 1208 kindla lossi ehitasiwad, oli Riia piiskopikond ordost täiesti ära lahutatud.

Põhjus, mikspärast ordowennad põhja poole elama tuliwad, oli see, et waenlikud eestlased weel alla ei olnud heidetud. Ordowennad lootsiwad, et nad siin, kus piiskopp neist kaugemal, seda teha wõiwad, mis isi tahawad, rahwa käest üht maatükki teise järele käest ära kiskuda, inimesi orjaikke köita ja muud sellesarnast, ilma et keegi selle eest neile midagi teha wõiks.


7. Rahu Wene würstidega.

Alberti wägi ja wõimus hakkas kord korralt ikka rohkem ja ja rohkem kaswama, isiäranis aga see läbi, et ta Wene würstidega rahu tegi. Kõige esmalt sobitas ta Polotski würsti Wladimiriga selle tähtsa kauba, et ükski liiwlane ega letgallane, kes Wäina jõe ääres elas, wenelastele enam maksusid maksta ei pruukinud. Ehk küll sakslased sisse rännanud oliwad, ei olnud ometi liiwlaste ega letgallaste maksuwõtmine, mis juba wanast ajast Wene würstide poolt nende käest nõuti, sugugi wähenenud. Kümnese kõrwal, mis mõlemad rahwad ristiusku heitmise järele Riia kirikule maksma pidiwad, läkitas suur hulk neist oma aastast maksu nagu ennegi Polotski. See kahekordne maksu nõudmine oli liiwlasi sagedaste mässama ajanud. Aastal 1212 laskis Wladimir piiskopi Gertsikesse kutsuda, et sääl temaga mitmetsugu asju õiendada. Albert, kes midagi hääd ei aimanud, kogus sõjamehi kokku ja läks siis hulga meestega Wäinajõge mööda ülesse. Et Wladimir piiskoppi ristiusku laiale laotada ära keelis, oleks peaaegu werine lahing tõusnud. Albert katsus ennast aga selle eest hoida, läkitas kaks saadikut würsti juurde ja need ajasiwad nüüd asja nii kaugele, et Liiwimaa terwelt piiskopi alla sai, ja Saksa kaupmehed igal ajal ilma keeluta Wäinajõel purjutada wõisiwad.