Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/10

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 9 —

pindal aga tundmust ei ole ja Mihklil ja Liisul ka mitte.

Neljas rehi nädalas! Nelja rehe wahel üks öö puhkamist. Kaks päewa ja kaks ööd järjestikku rasket tööd, siis üks öö magamist, ja jälle kaks päewa ja kaks ööd järjestikku rasket tööd! Ning leiwakotis haganane leib!

Kilk — kõlk! Kilk — kõlk! Mats —pots! Mats — pots! Juba hakkawad löögid oma heledat kõla kaotama, juba käib mõni pindapaar nõrgalt potsudes ja matsudes maha. Mõni toetab, kui ladem läbi löödud, seljaga wastu reheseina ja jääb sinna kui puutomp seisma. Ükski ei lausu enam teisele sõna, ükski ei waata enam teise peale, nad ei näe enam üksteise nägusid, ei tunne enam üksteise kogusid, nad aimawad ainult, et nende ümber inimesed liiguwad ja et nad ka ise liiguwad. Kõik on nagu paksu, läbitungimata udu sees, healed kajawad neile nagu kaugelt, kaugelt metsa wõi mere tagant kõrwu. Mõne silmad on täieste kinni, nad liiguwad ainult kehalise tunde järele; teised wahiwad klaasiste, tardunud pilkudega oma ette maha.

Kaks noort ja nõrka, poiss ja tüdruk, üks ühest, teine teisest lademest, on ahte pööramise ajal salaja pimedasse nurka istunud. Kilter, kes ise ka unega meeleheitlist wõitlust peab, lööb silmad lahti, wahib waljult ringi, näeb teist laisklejat, läheneb talle warwaste peal ja tõmmab poisile hea wopsu mööda kumargile wajunud selga. Magaja ärkab üles, aga ta nägu ei awalda mingit walutundmust, ta ei sa arugi, mis sündinud, ei süga selgagi,