Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/11

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 10 —

ja tahab uueste norusse lasta. Alles teine ja kolmas hoop ajawad ta jalule. Tüdruk on terasem ja õrnem — ta suust lipsab esimesel hoobil wäike „ai!“, ja enne kui järgmine maha sajab, on ta töö juurde põgenemas.

„Teie üleannetumad! Teie weankaelad! Wõi siin on teie magamisekamber!“ nohistab kilter läbi nina, kuna ta silmad wägise jälle kinni kipuwad.

„Liigutage käsi, liigutage käsi!“ noomib rehepapp ka oma poolt, kuna ta wärawa wahelt wälja wahib ja murega ikka heledamaks minewat koidukuma märkab.

Sõimu ja kepi waral aetakse elusatele ja eluta tööriistadele uut jõudu tardunud liigetesse. Jälle tõusewad ja wajuwad käed, jälle kõlksuwad ja matsuwad pindad, jälle sahisewad õled, jälle soriseb wili sawist põrandale, kena kuldne wili, millest mõisas nii peent walget püüli, nii puhast, magust leiba tehtakse, leiba, milles haganaraasu ega kliipõrmu ei ole.

Kui päikese-tera taewaserwal sätendades põlema lööb — wihm on üle läinud — on rehi pekstud— neljas sel nädalal, juba nii mitmes sügise jooksul.

Kuidas? Kas neil hea meel pole, et töö tehtud? Kas neil ainust sädetki sellest elustawast, õnnestawast tundmusest rinnas üles ei tärka, mida inimene lõpule jõudnud ja korda läinud raske töö järele maitseb?

Oh ei! Nad magawad püsti-jalal ja ei tunne juba sellepärast midagi. Ning teiseks pole nende töö weel ammugi mitte lõpul. Nende töö algab alles! See siretaw tulekuul seal