— 101 —
tahaks tagasi tõmmata, hakaku naisterahwad tuliste koduseid töösid mõisa tarbeks tegema. Seal on umbes wiisteistkümmend leisikat linu lõugutada ja ropsida, siis kaheksa naela linu kõige peenemaks lõngaks kedrada ja kangaks kududa, ehk selle asemel kakskümmend naela willu kraasida, kedrada ja riideks teha, ehk ka kakskümmend naela takku kedrada ja kududa… Ja nüüd jõuame maksude juurde, wreilen.“
„Maksude juurde? Teie pole weel lõpul?“
„Ei. Talupoeg peab mõisale weel kõigist oma põllusaakidest, loomadest ja kätetöödest osa andma. Seal on kõige pealt „kümnuse-wili“: kaks tündrit rukkid, kaks odre, kaks kaeru, ka nelikümmend leisikat heinu. Siis toob talupoeg mõisa weel ühe lamba, keda „kohtulambaks“ nimetatakse, kaks „kohtukana“ ja kaks „kohtuane,“ kolmkümmend „kohtumuna,“ ühe neljawakase „kohtukoti“, kolm naela „töömargalõngu,“ peened kui hing, oma linadest kedratud, mitu kütkeköit, mitu paari saunawihtu, nelikümmend leisikat õlgi ja wiis sülda „adrasüllapuid“… Aga nüüd on weel kroonule „pearaha“ maksta. Selle maksab mõis wälja, kuid talupoeg teeb selle eest mõisale 38 jalapäewa“…
Tohwer seletas siis, et teopäewade arw ja maksude suurus iga kuuepäewa-koha pealt mitte just ühesugune ei olla, waid maapinna headuse järele wähe kõikuda. Wäikematel taludel olewat muidugi seda wõrd kasinam töö- ja maksukoorm kanda, kui neil wähem krunti on, kus juures ka jälle maa headus otsust tegewat. Ja lõppeks ei olewat töö ja maksude
