— 100 —
walla, kiriku ja posti heaks, mis talupojal wilja ja kõiksugu tarbeasjade kujul õiendada oli.
Näituseks wõttis ta ühe X. mõisa kuuepäewa koha, millel umbes 18 tündrimaad keskmise headusega krunti. Preili Marchand kuulis, et säherduse koha rentnik terwe aasta läbi igapäew ühe töölise hobusega ja teise ilma hobuseta mõisa töösse pidada saatma. Neid nimetatawat „teomeheks“ ja „waimuks“. Neid kahte inimest olla peremehel üksnes mõisa töö tarwis ülewal pidada, muidugi ka hobust wõi hobuseid, mida teine tööline tarwitab. Siis järgnes pikk rida töösid, mille tegemiseks weel ühte, kahte ja rohkem abitöölisi nõutakse, osalt jala, osalt hobusega. Neid töösid kutsutawat „abiteoks.“ Peremees pidada seks weel „abiwaimud“ wälja saatma; aga ka peremees ise ja perenaenegi astuda teatawateks töödeks, mis rutulist ärategemist wõi paremat oskamist nõuawad, mõisa orjusesse. Abiteoks loetawat: külwipäewad, sõnnikuweo-päewad, äestamise-päewad, heinapäewad, lõikusepäewad, korrapäewad, lambaniidu-, linaharimise-, killawoori-, wiinaköögi- ja weel mõned päewad.
„Kui palju need tööpäewad aasta kohta umbes wälja teewad?“ küsis Juliette.
„Kui ma õiete mälestan, siis tuleb hobusepäewi umbes kolm sada ja jalapäewi ligi kolm ja pool sada — kokku siis kaugelt peale kuue saja päewa.“
„Ja see pole weel mitte kõik, mida mõis talupojalt nõuab?“
„Oh ei,“ naeratas Tohwer. „Sügisel ja talwel, mil wälised tööd puhkawad ja mil ka taluinimene suwisest ja sügisesest raskusest hinge
