Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/105

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 104 —

küsis koolipreili, kui ta natuke aega ristis kätega sügawas mõttes seisnud. „Kudas nende elukord on?“

„Jah, meil on neid küllalt!“ wastas Tohwer ohates. „Wiimasel kahel-, kolmelkümnel aastal on mõisnikud hulga-kaupa talusid, mõnes kohas terwed külad, ära häwitanud, et maid mõisale wõtta. Oli maata inimesi juba wanast palju, siis on neid nüüd weelgi juurde siginenud. Need inimesed orjawad talupoega ja orjawad mõisat kah. Pole nad taludes sulaste wõi tüdrukutena kindlas teenistuses, waid on neil kuskil oma wäike urtsik, siis teewad nad selle ilma maata urtsiku eest mõisa jälle päewi — mees ühe päewa nädalas aasta ümber, naine kaks päewa nädalas Jüripäewast Mihklipäewani. Niisama peawad talusulaste naised, ehk nad küll mõisalt midagi ei saa, mitte ulualustki, nimetatud määral päewi tegema. Ja seejuures ei saa nad tööpäewal mõisast süüagi — igaühel olgu oma leiwakott kaasas. Peale selle on neil naistel mõisale weel kolm naela linu ehk kaheksa naela takku lõngaks kedrada.“

„Sel lool on siis arusaadaw, et Teie rikkaid talupoegi ei tunne,“ ütles Juliette kurwa naeratamisega. „See on maa, kus ainult mõisnik rikas on.“

„Jõukaid inimesi on meil alama rahwa seas ka,“ tähendas Tohwer, kes igapidi õiglane püüdis olla. „Need pole aga lihtsad talupidajad, waid kõrtsmikud, möldrid ja mõned teised äriajajad ning aidamehed ja muud sundijad mõisas, kes oma palgale ja moonale peremehe warandusest salaja lisa on mõistnud muretseda.“