— 105 —
„Weel üks küsimus, Tohwer: kudas teil koolidega lugu on? Kas käiwad lapsed koolis ja kes peab koolid ülewal — mõisnik wõi talupoeg?“
„Koolidest ei tea ma palju jutustada,“ ütles Tohwer kõrwatagust sügades. „Meie wallas kooli ei ole, paljudes naabriwaldades ka mitte. Neid olla aga siin ja seal, kus hea herra on, ja seal saab koolmeister muidugi wist osalt mõisast moona, kui tal pisut maad ei ole.“
„Siis kaswawad lapsed teil täieste ilma õpetuseta üles?“
„Enamiste jah. Hädawaewalt õpiwad terasemad lugema. Kirjutada ei osta peaaegu keegi. Mina ise õppisin paruni laste käest natukene waresejalgu tegema, ja olen seda tarkust siis mõnele mõisateenijale edasi õpetanud.“
„Ma tänan Teid, Tohwer, ja ei taha Teie öörahu kauemine raisata,“ ütles koolipreili, kuna ta käe kergeste toapoisi õlale pani. „Mind rõemustab ka, et Teil hea süda rinnas tuksub, sest muidu poleks Te mulle oma rahwa häda nii selgeste wõinud silma ette maalida. Minge puhkama, Tohwer!“
Kui Juliette üksinda oli, hakkas ta jälle mõttes ühest seinast teise kõndima. Enne seda pani ta akna kinni, sest külma-wärin käis tal üle ihu. Ta mõtles selle peale, mida ta praegu siin kuulnud, ning selle peale, mida ka poole tunni eest õhtulauas pidanud kuulma. Temale oli arusaamata, kuda neil külluses elawatel, õnnelikkudel inimestel, kelle seas armastus, wiisakus ja soe osawõtmine üksteise kohta nii selgeste nähtawale tuli, nende wiletsate wastu seal wäljas, kel-
