— 107 —
Päärna õde, oli Juliette’le Tohwri abil teatawal õhtul jutustanud, mispärast tema wenda ja seda töötüdrukut peksetud. Koolipreili oli Maie näinud nutwat, ta kurbtuse põhjuse järele pärinud ja nii kõik teada saanud. Need oliwad paar tumedat päewa ja ööd, mis wõeras naisterahwas selle Eestimaa mõisa katuse all seepeale mööda saatnud. Alatasa helises kole karjumine ta kõrwus, alatasa seisiwad mõlemad näod ta silma ees, ning unes ilmusiwad nad talle weel mitu korda kohutawamal tujul…
Kuna preili Marchand nõnda edasi-tagasi kõndis ning õhtuse jutuajamise peale söögilauas tagasi mõtles, pidi ta eneselt wõerastades küsima, miks ka see noormees, kes kauemat aega wabamal maal wiibinud ja sealseid olusid näinud, siinse talupoja eest ainust kaitswat wõi wabandawat sõna ei kulutanud, kui ta oma isa ülekohtust otsust tema kohta kuulis. Ei, ta oli koguni weel märkusi teinud, kui poleks talupoja töö nii raske, kui seda arwatakse! Puudus neil kõigil siis ülepea arusaamine töö raskuse kohta, wõi puudus neil inimlik süda ligemise wastu?
Juliette ei leidnud wastust. Ta otsustas neid küsimusi uurima hakata. Ka weel teisele otsusele jõudis ta täna õhtu: ta tahtis wõimalikuks teha kord külasse minna ja pilgukest Eesti talupoja elumajasse, ta perekonda ja kodusesse elusse heita. Ta leidis sellest otsusest nii palju erutust ja huwitust, et ta mõnel ajal magama ei maldanud jääda.
