Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/107

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 106 —

lelt nad oma külluse, oma terwe ainelise õnne saiwad, muud tundmust üle ei jäänud kui südameta põlgtus, halastamata pilkamine. Laiskust, tuimust, hooletust heitsiwad neile need ette, kes kõike nende ihujõudu oma tuluks tarwitasiwad, neile selle eest mitte waimuwalgustki ei andnud, waid neid iga wähema kui eksimise eest kõige häbistawama nuhtluse alla mõistsiwad… Tema, Juliette, ei olnud politikaga ega muude awalikkude asjadega kunagi lähemalt tegemist teinud, ta ei tunnistanud ennast ühegi partei alla ega hoidnud ühegi kindlaste ärapiiratud püüdesihi poole. Ta oli lihtsalt inimene, kellel lahtised silmad ja wastuwõtlik süda. Seepärast otsustas ta asjade üle, mida ta siin poolteise nädala jooksul näinud ja kuulnud, ainult oma inimliku ja isikliku tundmuse järele. Tal kõmises ikka weel kõrwas see südant-lõhestaw walukisa, mis teda teatawat õhtul mõisa puiestikus kahwatama ja wärisema pannud, ja tal seisiwad nende ohwrite näod ikka weel meeles, kellele ta oma kaastundmuse-õhinas püüdnud läheneda. Nagu peksetud koer oli tüdruk, keda ainult sellepärast nuheldud, et tööwäsimus ta silmad pooleks minutiks kinni sulgunud, tema, Juliette, kätele suud andnud — ainult selle kaastundliku pilgu pärast, mis temale selle wõera silmast wastu lendas. Ja meeles oli Juliette’l ka selle hiiglasuuruse töömehe waade täis meeleheitlikku häbi ja lepitamata wiha, mille ta selle mehe laste peale heitnud, kes teda praegu kui kõige suuremat kurjategijat, nagu tigedat looma piitsutada lasknud — ainult selle eest, et tal inimlik süda põues olnud, mis awalikku toorust hukka mõistnud. Sest toatüdruk Mai,