— 109 —
„Ja sina, Wiiu, põle mitte parem,“ lisas ta juurde.
„No, mis meie sulle oleme teind?“ küsis perenaene enam heal kui halwal tujul.
Läks tükk aega mööda, enne kui Huntaugu taat wastas. Esmalt wahtis ta oma kõikuwa pilguga ühe pealt teise peale, siis oma ette maha ning wiimaks hakkas rahulikult piipu toppima.
„Teie olete minu waenlased — teie mõlemad!“ käratas ta korraga wihaselt.
Kuid Huntaugu ema ei ehmatanud selle äkilise wiha üle liig wäga. Ta tundis oma Mihklit. Kui see natuke nokastanud oli, siis wihastas ta wahel õlekõrre üle, mis maas oli.
„Mis juttu sina siis ajad!“ kostis ta rahulikult. „Kas tead, toat, parem oleks, kui sa kere maha tõmmaksid.“
„See on minu asi! Sul põle minule käskusi anda. Mina olen siin majas käskija — mina üksi! Kas kuulete! Ja kui ma näen, et mu sõna ei kuulata, siis — siis ma näitan, kes siin käskija on!… Teie olete mõlemad mu waenlased!“
Ema ja tütar waatasiwad tõsiselt üksteise otsa. Neil ei puudunud aimdus, millest jutt oli, sest nad teadsiwad, et Mihkel Pärtlilt tulnud, ja Miina oli emale öelnud, et ta Pritsuga minewal laupäewal riius olnud.
„Aga kui te arwate, et wõit teile jääb,“ kiskus Mihkel riidu edasi, „siis olete rabas! Hulguseid ja jooksikuid ma oma majasse ei wõta — kas mõistate!“
Wiiu ja Miina oliwad wagusi kui hiired. Mihkel tõmmas mõne popsu piipu, jõi jälle kapast,
