— 110 —
wahtis natuke aega oma ette maha ja kähwas siis uueste üles:
„Tüdruk, sa oled Pritsule minewa laupäe häbemata sõnu öeld. Oled luband Muri ta kallale wõtsutada, kui ta weel Huntaugule tuleb. Sina häbemata põrsas, kas see on noore tüdruku suu mehe wasta? Kas sinu wanemad sulle niisukesi sõnu on õpetand? Häbene oma silmad peast!“
Mihkel näis wastust ootawat, ja kui seda ei tulnud, wõttis ta ärewus ikka enam hoogu.
„Ja sina, kes sa selle tüdruku ema oled,“ pööras ta Wiiu poole, „oled weel tema nõuus ja lased teda külas ümber lipata, kus aga tahab? Sul peaks ometi nii palju aru peas olema, et näed, kus mees on, kes naist wõib wõtta, ja kus hilpharakas on, kes emagi ei jõua toita.“
Nüüd kargas aga ka Wiiu tasane süda weidi üle maksa.
„Kuule, wanamees,“ ütles ta. „Sa teed ju, kui oleksid oma tütrega loadal. Kes enam pakub, see soab! Lasid ennast wist Pärtlil kloasi Karja-Joagu eest ära osta! Kui sa ütled, et mina Miinad külas lasen ümber lipata, siis ajad suust wälja, millest isegi aru ei soa. Oled ju isa kodu — eks sa woata lapse järele, kui ta ümber lippab.“
„Wõi mina olen loadal! Wõi mina lasen ennast kloasi wiina eest ära osta!… Kas tead, naine, ma tahan sulle nüüd ühe sõnaga ära öelda, mis Huntaugul seadus on. Tehke mõlemad kõrwad lahti! Ületulewa neljapäe tuleb Pärtle-Prits kosjawiinadega. Sina, Miina, wõtad tema wiinad wasta. See on minu käsk!“
