Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/112

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 111 —

Miina tunnistas isa teraselt, kui tahaks ta selgusele jõuda, mil määral wiin selle selge mõistuse üle walitseb. Ta pidi tunnistama, et isa mitte nii joobnud polnud, kui et tema sõnadele tähendust ei wõiks anda. Ühtlasi puges talle see kartus südamesse: nad oliwad Pärtlil kõik koos, pidasiwad aru, meelitasiwad isa, tõotasiwad talle kõiksugu tulusaid asju, ja isa tegi kauba küpseks. On ta nüüd kaine wõi joobnud — mis tehtud, on tehtud.

„Pritsu wiinasi ma wasta ei wõta,“ ütles Miina wagusalt, aga kindlaste.

Mihkel kargas püsti. Ta nägu oli enam lollakas kui kuri. Prahwatades langes ta rusikas laua serwa peale.

„Sina ei wõta wasta? Sina ei wõta wasta?“ kärkis ta. „Kas tead, tüdruk, mis ma siis teen?“

„Noh?“

„Terwe küla kutsun kokku ja annan sulle kõigi ees keretäie, mis sulle eluajaks meele jääb!“

Ema pilgutas Miinale salaja silma — see mõistis. Ta ei lausunud isa toore ähwarduse peale musta ega walget, ja ka Wiiu waikis. Poleks nad seda mitte teinud, oleks riid suureks wõinud minna. Mihkel oli muidu küll kaunis wagune mehike, aga kui wiinakurat teda ässitas, wõis ta ka wägiwaldseks saada. Ema ja tütar, nagu üksteise mõtteid mõistes, otsustasiwad ära oodata, mida ta homme selge peaga räägib.

Wanamees jäi ka, kui ta mõne aja weel kurjustanud ja kiuselnud, wiimaks rahule,