— 115 —
mehel midagi wiga on? Seda ta ei wõi mitte öelda, ja paremat põle tal koa teada — seepärast peab ta temale minema.“
„Sa tahad teda siis wägise sundida?“
„Wägise sundida?“ Mihkel köhatas ja silitas oma lõuga, mida lühike hallakas habemekõrs kattis. „Kui ta mõistlik on, siis põle sundimist waja. Hakkab ta aga tühja jonni ajama, noh, siis pean näitama, et isa olen, kes wastasest lapsest jägu soab. Ja sina, kes sa ta ema oled, pead mind aitama.“
„Selle juures ma sind ei aita. Mihkel,“ wastas Huntaugu ema wagusa kindlusega. „Minu nõu oleks see olema: laseme Pritsu weel oodata — wähemast oastagi.“
„Ta ei taha oodata,“ wastas peremees tursakalt. „Ja mis asja pärast oodata? Kellele see oasta kasu toob — Miinale, Pritsule wõi minule? Praegu on mul paremat kohta loota — kes teab, kuda lood oasta pärast on?“
Wiiu hoidis põllenurka käes ja wahtis mõttes selle triipude peale.
„Mihkel,“ ütles ta korraga pehmelt, peaaegu paluwalt. „Ma tean, et tüdruk seda meest ei salli. Sa pead teda siis Pritsule minema sundima. Mõtle koa natuke Jumala peale! Jumal ei salli, et kellegile ülekohut tehakse! Wanamees, ää ole niisuke õel türklane! Jumal ei anna sulle seda andeks!“
Juba hakkas Huntaugu wanamees wihaseks saama.
„Jumal ja Jumal — ülekohus ja ülekohus,“ osatas ta ja sülitas wastu seina. „Kas Jumal siis seda sallib, et laps wanemale kahju teeb, talle wasta hakkab? Jumal tahab, et laps
