Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/117

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 116 —

wanemat auustab ja tema sõna kuuleb — Waat', seda tahab Jumal! Ja nüüd jäta mind oma Jumalaga rahule!“

Seega lõpetas ta läbirääkimise naisega. Nad oliwad nelja silma all kõnelenud. Mihkel püüdis ka tütrega nelja silma all kokku saada, mis tal natuke hiljem aidas ka korda läks.

Ta seletas lühikeste, porisewate sõnadega, mis tüdrukul oodata ja teha olewat, ja tähendas, et ta tema eilast wastuturtsumist tähele ei panewat, seda koguni andeks andwat, kui aga Miina nüüd meelt parandab ja sõna kuuleb. Seega pööras ta tütrele selja ja tahtis aidast wälja astuda, ilma mingit wastust nõudmata.

„Isa!“

„Mis?“

„Wii Pärtli Pritsule sõna, et ta mulle mitte kosja ei tuleks!“

Miina ütles seda tasa ja alandlikult. Aga kui Mihkel ümber pööras ja talle näosse waatas, leidis ta sealt midagi, mis teda natukeseks ajaks mõtlema pani, jah, üsna kohmetuks tegi.

„Mis sa ütlesid, tüdruk?“ küsis ta siis.

„Ütlesin, et Pärtli-Prits asjata ei pruugiks waewa näha.“

Huntaugu peremees ei mõistnud selle peale sõnagi lausuda. Muudkui ta terwe keha näis kaswawat, ülespoole kerkiwat, ta silmad laienesiwad, suu läks lahti, lõug jäi ripakile. Ta ei lausunud ka tõeste enam sõnagi, aga ta käsi sirgus wälja ja näitas otsekohe haopinu poole. Selle tumma ähwardusega pööras ta wastasele lapsele selja. —