— 127 —
7.
Baltimaa rüütlid lasksiwad sel ajal oma lastele kuni nende küpsema eani enamiste kodust kooliõpetust anda. Kuna tütarde haridust koduse koolitusega tawaliselt lõpetatuks peeti, paniwad Eestimaa mõisnikud oma pojad weel aastaks wõi paariks Tallinna Toompea rüütlikooli. Sealt astusiwad noored mehed lühikeseks ajaks wäeteenistusesse, et sellest fähnrichi wõi leitenandi nimega lahkuda ja kodus põllumeheks hakata. Nimetatud Tallinna kesk-kooli lõpetasiwad ainult wähed; aastal 1861 kirjutab keegi, et wiimase 25 aasta jooksul ainult 50 Eestimaa rüütlipoega Toompea kooli täieste läbi teinud. Pole siis imeks panna, et Tartu ülikooli nii wähe mõisnikkude poegi astus, ja et needki, kes seal oliwad, wäga arwaste mõne õpeosakonna lõpetasiwad. Nad lahkusiwad sealt lühema wõi pikema aja järele, kui nad enam lõbu kui teaduse pärast üliõpilase-põlwe maitsnud, ilma mingisuguse teaduslise auukraadita.[1]
- ↑ „Baltische Monatsschrift“ (Balti Kuukiri) kirjutab selle üle aastal 1861 muu seas nõnda: „See on imelik nähtus, et, nii rohke-arwuline kui rüütliseisus meie (Balti-) maa elanikkude haritud liikides ka on, siiski nii wähe selle seisuse poegi Tartu ülikoolis õpib, — lugu, mille tähendus weel kaswab, kui tähele paneme, et rüütliseisus kõigi nende paljude omawalitsuse-, kohtu- ja kroonuwalitsuse ametite peale meie maal peaaegu üksnes oma keskelt mehed walib… Aastakümnel 1840—1850 oli Tartu ülikooli õiguseteaduse õpeosakonnas kolmest Balti kubermangust ainult 45 rüütlisoost õp-
