— 128 —
Ka parun Heideggi majas oliwad kaks kodust kaswatajat, kooliherra ja koolipreili, sest ajast peale alatasa ametis olnud, kui wanemad lapsed — preili Ursula, kes kolmat aastat mehel oli, ning Herbert ja Adelheid — õpe-ealiseks saanud. Ka Herbert oli kodust Toompea rüütlikooli ülematesse klassidesse sisse astunud, kuid ta oli üks neist, kes kursuse lõpetas, et seepeale ülikooli astuda. Sealt oli ta aga ilma lõpueksamideta lahkunud ja siis, nagu juba öeldud, Saksamaale, ühte Lääne-Preisi mõisa, tegelist põlluasjandust läinud õppima. Temal oli nimelt see niisama kiiduwääriline, kui sel ajal kaunis haruldane auuahnus, tubliks, edenenud ja selginud teadmisega põllumeheks saada, et moodsaid uuendusi, millest wäljamaal nii palju räägiti ja kirjutati, ka oma, ajast nii wäga mahajäänud kodumaal maksma panna. Parun Rüdiger Heidegg, ehk küll üks wanameelsematest alalhoidlastest, kes ilma õigusteta talupoega kõige tulusamaks põllutöömasinaks pidas ja iga „moodsat edu“ südamest põlgas, polnud poja õpihimule kahel põhjusel takistusi teinud: esmalt armastas ta seda oma wanemat poega wäga, ja teiseks oli ta rikas küllalt, et poega „katseid“ teha lasta; läksiwad need õnneks — wäga hea, läksiwad nad luhta — noh, siis polnud suuremat kahju.
pijat, ja nendest saiwad ainult 20 teaduslise auukraadi, nii et alles iga kahe aasta takka üks rüütel Balti kubermangudest akademialise auukraadi on saanud.“ — Aastakümnel 1837—1847 oli ainult 24 rüütlit Eestimaalt Tartu ülikoolis õppimas, ja ainult 8 saiwad teaduslise auunime. Rüütli-soost elanikka oli aga sel ajal Eestimaal kokku 2299.
