— 132 —
„Ja“ ütles ta, „mitte ainult laste, waid ka minu ees.“
„Mispärast?“
„Esmalt sellepärast, et wanal, hallil mehel laste ja minu ees palja peaga ei kõlba seista, ja teiseks sellepärast, et wilu, tuulne ilm oli.“
„Aga see mees on talupoeg — ta peab sakste ees palja peaga seisma, ka minu laste ees!“ hüüdis paruni-proua.
„Seda ma ei teadnud mitte, paruni-proua“ wastas Juliette rahuliselt. „Ma arwasin, et ma lastele wanaduse wastu auukartust peaksin õpetama; see põhjeneb minu teada kristliku kombeõpetuse peal.“
„Kristliku kombeõpetuse peal põhjeneb ainult, et alamad ülemaid, orjad isandaid peawad kartma ja auustama, mitte ümberpöördud! Seda palun Teid tähele panna, preili Marchand! Teie wolipiirid ei ulata mitte nii kaugele, et Teie siin uusi seadusid wõiksite anda, liiategi säherdusi, mis teenijate kohusetundmust leiwawanemate wastu wõiwad nõrgendada. Seda jätke paruni ja minu teha.“
„Seda nõuu mul ei olnudki, paruni-proua!“
„Siis olete weel lastele pikalt ja laialt seletanud, et talupoeg niisamasugune inimene olewat kui nemadki, et Jumala ees inimestel mingisugust wahet ei olla, ja et siis ka üks inimene teist ei tohtiwat enesest halwemaks pidada — see olla patt… Kui ma Teid paluda tohin, preili Marchand, siis hoidke säherdused õpetused nii kaua tarwitamata tallel, kui Teie edespidi mõnes kodaniku-perekonnas koha wõtate… Mina soowiksin, et minu lapsi selle wastu kaswatataks ja ette walmistataks, et
