Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/134

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 133 —

neil kord paljude inimeste üle on walitseda, kelle seas nad korda peawad pidama — ma nõuan oma lastele seisusekohast kaswatust.“

„Mitte kristlikku?“

„See ei ole mitte kristlik kaswatus!“

„Mind on nõnda õpetatud, paruni-proua!“

„Ma ütlesin ju, et kodaniku-lapsi nõnda wõib õpetada!“

„Mina ei ole mitte „kodaniku-laps“. Minu isa on rüütel.“

Dorothea von Heideggi terashallid silmad läksiwad suuremaks; ta pikk, kõhetu keha laia krinolini sees nihkus weidi tagasi.

„Teie isa on rüütel?“ kordas ta pikkamisi. „Teie passi peal ei seisa sellest midagi.“

„Minu perekond ei tarwita enam rüütlinime sest saadik, kui ta Prantsusemaalt Helwetsiasse asus ja Genfi kantonis kodaniku-õigused omandas.“

„Ei tarwita enam? Soo?“ Ja proua näo peale ilmus wastu tahtmist lai imestus. „Kuid see on Teie era-asi,“ pööras ta kõrgilt ära. „Oma näpunäidet palun Teid tähele panna, preili Marchand!“ —

Teine juhtumine järgnes mõni aeg hiljem. Kuno oli toatüdruku peale miski tühise asja pärast wihaseks saanud ja teda koolipreili nähes jalaga nii tugewaste wastu säärt löönud, et tüdruk walu pärast nutma hakkas. Preili Marchand sundis poissi tüdrukult kohe andeks paluma, ja kui ta seda ei teinud, andis ta temale karistuseks ühe kirjaliku eratöö üles.

Pahura lapse lähem töö oli aga mamma juurde koolipreili peale kaebama minna. Taga-