— 13 —
wäga kahtlane olewat, sest kõik töölised seisiwad liikumata paigal, ja kes wäsimusest liig tuim polnud, selle näole ilmus kerge kahjurõemlik naeratamine wõi ehmatus sündmuse tagajärgede pärast.
Kubjas oli ruttu jälle jalal. Esimeses wiha- ja häbituhinas tahtis ta uueste teomehe kallale tormata, aga kuna ta oma mahakukkunud wemmalt üles tõstis, näis ta teisele otsusele jõudwat. Tõmmupunase, tuksuwa näoga ja wärisewa suuga pööras ta töörahwa poole:
„Teie kõik nägite, mis siin praegu sündis! Kui see kõrilõikaja aagrehi juures mitte sada tükki pinna peale ei soa, siis tahan ma oma wanad püksid ära süia! Mina tahan sind õpetada, Wõllamäe Pearn! Minu kepp soab sinu seljas weel mõnigi kord tantsima, kuni su wastane kangus tagumisest otsast wälja on wemmeldatud. Siga, lurjus, krants — niisuke!…“
Ta oleks oma wõimetumas wihas weel edasi sõimanud, kui mitte werine waimutüdruk nüüd ta tähelepanemist poleks äratanud. See oli waheajal oma olekust aru saanud. Ta nägi werd oma käte ja riiete peal, ja põletaw walu peas ja selja peal tegiwad ta täieste ärksaks. Ta hoidis nuttes pead kinni ja waluwiha litsus ta suust susistawa hüüde wälja:
„Niisuke mõrtsukas!“
Kubjas kähwas kõige kehaga tüdruku poole ringi.
„Ah sina sõimad mind mõrtsukaks? Sina, kuradi lirwa, julged mulle wastu hakata! Sina — sina —“
Enne kui ta suu uusi sõnu leidis, tõusis ja wajus wemmal ta käes, matsatas aga wastu
