— 12 —
käis talle otsekohe pähe, ja nii õnnetumalt, et juukste seest sedamaid werd hakkas tilkuma.
„Elajas!“
See lühikene, wagune hukkamõiste tuli urisewal passihealel ühe hiiglasuuruse teomehe suust, kes paari silmapilgu eest rehest wälja astunud, et magajate seast oma talu waimupoissi üles wapustada. See suikus peksetawa tüdruku lähedal.
„Kes ütles: ‚elajas‘?“
„Mina!“
„Kes on ‚elajas‘?“
„Sina!“
Nagu kramplik wapustus käis noore kubja terwest kehast läbi. Ta seadis end hüppele kui murdja. Ta wälkuwad silmad õgisiwad juba wastast. Siis wingus wemmal läbi õhu ja langes raske wopsuga teomehe tugewa karuturja peale.
Wõllamäe Päärn seisis paigal, nagu peaks ta aru, mida nüüd teha. Pikaline, nagu ta suur keha liikumises, oli ka ta aju mõtlemises. Ta jõudis alles otsusele, kui weel teine wemblahoop ta õla peale sadas. Nüüd pahwas ta silmast nagu must tuli, kaks päratumat weresoont ta otsaesisel paisusiwad päris maukudeks — siis oli ta mõlema käega kubja kraes kinni, tõstis ta enne üles õhku, tuuseldas teda paar korda sinna tänna, ja lähemal silmapilgul lendas wäiklane, kõhn mehike paari sülda eemale, otsekohe lepapõesasse.
See kõik sündis üheainsama silmapilguga, nii et ükski wahele poleks saanud minna, kui seda keegi oleks tahtnudki. Wiimane näis aga
