Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/141

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 140 —

tall ilusate, teraste loomadega on selleks palju sündsam, kui niisuke kole saun seal külas!“

„Ja Teie olete minu lapsi seal lubanud juuagi — riistast, millest talupojad joowad,“ süüdistas proua tuksuwate huultega.

„Meie jõime kõik —“

Teie wõite ju juua, see pole minu asi,“ nähwas proua von Heidegg, „minu lastele oleksite seda aga pidanud keelama.“

„Ma ei teadnud seda… Ka ei wiinud ma lapsi mitte wägise neisse majadesse; ma küsisin neilt, kas nad minuga ühes sisse tahawad astuda, ja nad oliwad nähtawa meeleheaga nõuus “

„Preili Marchand,“ lõpetas parun Heidegg. „Teie olete ju waba inimene, ja wõite oma priiaega tarwitada, kuda soowite, kuid seda palun Teid kui majaseadust tähele panna: Minu talupoegadest ja teenijatest peate endid eraldada wõima, seda nõuab Teie kui minu lastekaswataja seisus, sest Teil on suure wara eest wastutada“…

„Wõi sellepärast kõik!“ mõtles Juliette täis mõrudust, kui ta oma tuppa tagasi läks. Jälle hakkas ta aru pidama, kas mitte kõige parem ei oleks, sellest õhuringist, mis teda siin ümbritses ja ta hinge kippus kinni pigistama, wälja põgeneda. Ta harutas seda küsimust peaaegu terwe öö ja jõudiski wiimaks otsusele, juba homme parunile oma lahkumist teatada. See oleks ka tõeste sündinud, kui mitte herra von Heidegg abikaasa ja wanema tütrega just sel ajal, kui preili Marchandi õpetunnid lõppesiwad, kodust ära poleks sõitnud — kuhugile naabrimõisa wõersile. Juliette jättis asja teiseks