Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/140

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 139 —

proua wiha pärast wärisedes mööda tuba edasi-tagasi sammus. „Teie olete täna minu lastega küla majades käinud.“

„Ja, paruni-herra!“

„See oli Teist wäga ettewaatmata!“

„Ettewaatmata?“

„See oli andeksandmatu tegu!“ hüüdis proua healega, mis wingus nagu piitsahoop õhus.

„Ma ei mõista mitte —?“ kogeldas Juliette suure kohmetusega. „Kas meid seal miski hädaoht ähwardas? Need oliwad kõik wäga wagusad, leplikud inimesed…“

„Seesugune hädaoht mitte,“ wastas parun walidalt. „Aga ma ei armasta mitte, et minu lapsed nii roojastes kohtades käiwad, nagu mu talupoegade elumajad on. Neil ei ole seal ülepea midagi otsida, ja teiseks wõiwad nad sealt kergeste kõiksugu mustust ja roppe loomakesi kaasa tuua…“

„Ka haigusi!“ hüüdis proua wahele.

„Aga meie wiibisime mõlemas hurtsikus ainult silmapilgu,“ ütles preili Marchand kahwatanud näoga.

„See on ükskõik!“ tähendas parun. „Kas wõiksite mulle öelda, preili Marchand, mis otstarbe oli Teil neisse majadesse minna?“

„Ma tahtsin neid seestpidi näha ja ka näha, kudas neis elatakse.“

„Ja see huwitab Teid! Ma pean tunnistama, Teil on peene, haritud naisterahwa kohta iseäralik maitse! Kas meil siis midagi ilusamat näha ei ole, midagi, mis minu laste südant wõiks harida ja meelt ülendada? Minu hobuse-