Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/143

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 142 —

„Muuta? Mispärast? Ma ei ole oma otsusele mitte kergel meelel, mitte ilma tungiwate põhjusteta jõudnud. Mul ei ole mitte wiisiks, ilma arupidamata otsuseid teha.“

„Ja need tungiwad põhjused on?“

„Ma ei suuda siin majas mitte oma ülesannet täita. Minu kaswatusewiis ei meeldi Teie wanematele — see tähendab, ma ei täida nende nõudeid. Oma kaswatusewiisi, mis minu tõetundmuste peal põhjeneb, ei wõi ma mitte muuta — see tähendab jälle, et mulle antud tööpõld minu nõudeid ei täida. Mis on siis loomulikum, kui et ma lahkun?“

„Kas Teie otsuse kohta mitte kõige pealt terawad sõnad ei mõjunud, mida wahest minu wanemate poolt pidite kuulma?“

Preili Marchand raputas pead.

„Ei, paruni-herra,“ ütles ta kindlalt. „Ma ei pane ärewuses räägitud sõnu mitte nii wäga kaalu peale. Minu otsuse kohta mõeduandew polnud mitte mu leiwawanemate kõnetoon, waid asi ise. Meie arwamised kombeõpetuse, ja seega kaswatuse üle üleüldse, lähewad nii wäga lahku, et meie wastastikune olek nüüd ja edespidi ainult piinlik wõib olla. Ja seda olekut kannatada pole kumbagil poolel tarwis.“

Herbert Heidegg mängis oma sigaripitsiga. Ta silmad waatasiwad maha, ta nägu oli sügaw-tõsine.

„Ma usun, et see olek sugugi nii piinlik ei pruugiks olla, kui kumbki pool teist püüaks mõista,“ ütles ta siis, ja lõi silmad koolipreili peale.

Juliette wastas tema waate peale küsiwa