Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/144

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 143 —

pilguga. Ta ei saanud aru, kuhu poole ta sihtis.

„Waadake, preili Marchand! Teie tulete teiselt maalt ja teisest seltskonnast siia meile. Seal, kust Teie tulete, walitsewad teised olud, teised kombed ja teised arwamised kui siin. Kui Teie seda tähele paneksite, siis mõistaksite minu wanemate seisupaika, ja kui Teie seda mõistaksite, siis leiaksite wististe ühe läbisaamise-wiisi, mis teie wastastikuse oleku rahuloldawaks teeks.“

„Ja see läbisaamise-wiis oleks?“

„Teie peate enesele tunnistama, preili Marchand,“ kõneles noor parun edasi, „et Teie neid kombeid ja arwamisi, mis Teie oma kodumaalt kaasa olete toonud, olgu need Teie teades kui õiged ja head tahes, siin meil mitte makswaks ei suuda teha. Selleks on meie olud Schweitsi ja terwe Lääne-Europa omadest ajalooliselt palju teisemad.“

„Kudas? Kas kristlik kombeõpetus mitte igal pool üks ei ole? Kas Teil mitte ei õpetata: Sa pead oma ligimest armastama nagu iseennast? Kas Teil mitte ei sunnita halli pead auustama? Kas Teil mitte ei usuta, et kõik inimesed Jumala ees ühesugused on, et siis üks ei tohi teist halwaks pidada? Ja kas Teil mitte õigeks ei peeta, et ligimene ligimesele ei tohi ülekohut teha? Sest need ongi põhjusmõtted, mille õpetamise pärast ma paruni-proua ja paruni poolt olen pidanud etteheiteid kannatama.“

„Ma tean, preili Marchand,“ tähendas Herbert. „Mul on lugu aednikuga tuttaw, ja ka see, et Teie Kunod Maie löömise pärast karistasite, ning lõppeks Teie eilane käik kü-