Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/146

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 145 —

wõis küsida, kas talupoeg pärast surma ka taewasse saawat. — ‚Miks siis mitte?‘ küsin mina wastu. — ‚Ja,‘ wastab laps, papa ütleb ikka: ‚Der Bauer ist ein Vieh‘ (talupoeg on loom), ja loomad ju taewasse ei saa!“

Herbert von Heidegg kortsutas kulmu.

„Ma tean, preili Marchand, meil on oma wead,“ ütles ta, „aga meie olud on kord niisugused, meie talupoeg seisab tõeste wäga madalal järjel. Paraku, paraku!“

„Paraku? Teie soowiksite siis, et Teie olud mitte niisugused ei oleks? Miks Teie neid siis ei paranda?“

Julgelt ja uhkelt tõstis parun Herbert korraga pead.

„Meie teeme seda, preili Marchand, meie töötame juba peale kuuekümne aasta oma talupoegade elukorra parandamise kallal. Mida Eestimaa rüütelkond oma talupoegade eest juba on teinud, sellesarnast ei tunne ajalugu naljalt, ja ta on seda kõik wabatahtlikult, ainult inimese-armastuse pärast ning määratumate ohwritega teinud. Juba 18. aastasaja lõpul, pimedal pärisorjuse-ajal, mil talupoeg ihu ja hingega rüütli oma oli, leidus meie seast mehi, kes oma talupoegadele ise priitahtlikult tähtsaid õigusi andsiwad ja need õigused kindlateks seadusteks tegiwad, neid seaduseraamatuks kokku seades. Aastal 1795 algas talupoegade seisukorra üleüldine korraldamine seega, et rüütelkond maapäewal talupoegade töökoorma ära määras ja selle kõrgendamise ära keelas, neile omanduse-õigus anti, nende karistusi pehmendati ja mõisnikul, pärisorjade müümist kitsendati. Aastal 1802 ilmus uus