Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/148

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 147 —

poegadele pruukida jääb ja mida ta neile kas rentida wõi müüa wõib. Ja seda teeb mõisnik ainult sel sihil, et meie talupoeg oma elukorra poolest tõuseks, waraliselt ja waimliselt kosuks… Teie näete, preili Marchand, et meie oma olusid wäga hoolsaste oleme parandanud.“

„Wabandage paruni herra,“ wastas preili Marchand, „mulle on aga arusaamata, miks need parandusetööd talupoja waraliseks ja waimliseks kosutamiseks nii wähe on mõjunud, et talupoeg praegu weel kõige suuremas ihu- ja waimuwaesuses elab. Ta toidab oma kõhtu wiletsaste ja waimu ei saa ta sugugi toita, sest et koolid puuduwad.“

„Seejuures süüdi on suurelt osalt tõeste eestlase rahwusewiga — tuimus, millega laiskus, ihulik ja hingelik laiskus, ühenduses seisab. Eestlane wõib ainult pikkamisi edeneda.“

Juliette raputas pead.

„See põhjus pole minu meelest tõenäolik, ehk kui ta seda peab olema, siis tuleb küsida, mille peal see tuimus põhjeneb. Teie talupoja peal lasub — lubage, et ma otsekohene olen — ta peal lasub praegu nii raske töökoorm, et mina aru ei saa, kudas ta selle alla ära ei nõrke —“

„Teie tunnete tema töökoorma suurust?“

„Ja, umbes; ma olen selle järele pärinud. Kui nüüd tema seisukord waremine, mitu aastasada järgemööda, weel raskem oli — ja ta pidi raskem olema, sest Teie jutustasite hilisematest parandustest — siis on ainus tõenäolik ja loomulik põhjus tema tuimuseks see, et teda üleliigse tööga, walju nuhtlusega ja puudulise ülespidamisega ihuliselt ja hinge-