Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/149

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 148 —

liselt ära on kurnatud. Ta on töölooma madalusele langenud.“

„Ma ei salga, et Teie arwamises tõtt on,“ tähendas Herbert, oma sõrme kallal nokitsedes.

„Ja nende parandusetööde ja seaduseandmiste kohta, herra von Heidegg, millest Teie mulle praegu nähtawa asjatundmisega jutustasite, olen ma weidi teistsuguseid arwamisi kuulnud, nimelt Peterburis, kindral Dawõidowi majas. Seal käis palju kõrgemaid riigiametnikka, ministrid, senatorisid, riigi-nõuukogu liikmeid jne., ning mõnikord kaldus jutt, mida ma wahel kuulatasin, ka Baltimaa olude peale. Õieti rohkeste kõneldi uuest Eestimaa talurahwa seadusest, mida Teie praegu nimetasite, sest herrade seas oli liikmeid neist komisjonidest, kes selle seaduse kallal kaasa töötanud. Mul on näituseks see nende üleüldine tõendus meeles, et Eestimaa rüütlid alati üksnes siis talurahwa olukorda tõtanud parandama, kui karta olnud, et seda tööd ülemalt poolt tahetakse ette wõtta, nii et nende tuludele hädaoht ähwardanud. Rüütlid rutanud säherdustele plaanidele ikka „priitahtliste“ pakkumistega ette, et aga tööd iseeneste kätte saada. Ja kui see nende hoolde usaldatud, mis enamiste ikka sündinud, siis mõistnud nad wäga osawaste oma tulusid talurahwa kahjuks tähele panna… Wabandage, paruni herra, et ma seda tõendust otsekoheselt kordan, aga mind huwitab asi ja mu tahaksin tõde kätte saada.“

„Ah ja, preili Marchand,“ naeratas Herbert, „need Peterburi bürokraadid on alati meie wastased olnud! Nad on meie tööd enam takistanud kui edendanud… Et meie muu seas