Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/155

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 154 —


8.

Miina saatus.

Kubja-Pritsu luhtaläinud kosjakäik, weel enam aga Huntaugu Miina äkiline kadumine sünnitasiwad terwes wallas muidugi kõige suuremat tähelpanemist. Kui kadunud pruuti terwes külas asjata otsitud, oli peigmees isamehega kirudes ja sajatades Huntaugult ära sõitnud, kohkunud wanemaid kõige suurema mure sisse maha jättes.

Muidugi algas uurimine ja järelkuulamine teisel päewal uueste, polnud aga mitte parema tagajärjega. Paar inimest oliwad Miinat õhtu külawainul kiirel sammul näinud minewat, aga nad polnud temalt küsinud, kuhu ta läheb, ning külas polnud ta üheski talus sees käinud. Huntaugu Mihkel andis asja wiimaks talitajale teada. Aga ka selle uurimine ei toonud mingit selgust. Miina jäi kadunuks, nagu oleks ta maa alla wajunud. Kõige suuremat südamewalu kannatas Huntaugu perenaine. Ta nuttis ööd ja päewad, süüdistas ennast ja oma meest waljuse pärast, mis nende lapse põgenema ajanud, ja kujutas omale juba salajas silma ette, kuda Miina surnukeha kusagilt jõest wõi järwest leitakse ja koju kantakse.

Õnneks oliwad kõik kartused põhjuseta. Ühel heal päewal tuli Mihkli ja Wiiu wanem tütar Mari, kes naabriwallas ühel kolme-päewa talunikul mehel oli, hobusega Huntaugule. Wiiu tõttas talle punaseks nutetud silmadega wastu ja hüüdis juba eemalt pisarate läbi lämmatatud healega: