Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/164

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 163 —

„Kus siis?“ küsis Miina punastades ja naeratades.

„Mis sest nüüd weel pärida ja harutada!“ lõi noormees käega, kuna ta häbelikult ja ühtlasi pahaselt nurka wahtis. „Käisin kord nalja pärast metsast läbi — see oli kõik… Peaasi on nüüd, et elad ja terwe oled.“

„Kus Te arwasite mind õieti olewat?“ päris Miina, keda see lugu nähtawalt huwitas, et ka Päärn teda otsimas käinud. „Kui sa metsas käisid, siis mõtlesid mind wahest mõnes oksas kõlkuwat?“

Poja asemel kostis ema: Esiotsa ei olla nad ehmatuse pärast ühte ega teist teadnud arwata; siis aga, kui Miina juba kaks, kolm päewa ära olnud, ilma et teda kuskilt oleks leitud, tulnud neile mõlemale korraga mõte: kuhu ta mujale wõinud minna kui õe juurde! „Pane tähele,“ öelnud Päärn emale, „sealt ta ükskord ikka wälja tuleb!“ Ja see lootus aidanud nende mõlemate muret waigistada…

Miina saatis Uuetoa saunas õnneliku tunni mööda. Ilma et ta Päärnaga tulewiku üle sõnagi oleks kõnelenud, tundsiwad mõlemad siiski iseäralist kergust ja lõbu südames: kardetaw wastane oli ju ära wõidetud! Nad arwasiwad Pritsu loomust nii palju tundwat, et otsustada wõisiwad: selle mehe uhkus ei luba teda enam tüdruku peale mõtelda, kes talle nii häbistawa ninanipsu mängis! Selle julgustawa lootusega lahkusiwad nad üksteisest…

Paraku eksisiwad nad aga Prits Walkmanni loomuse, wõi ehk ka tema tundmuste kohta Miina wastu. Sest mõni nädal hiljem sündis midagi, mis tunnistas, et Prits seda tüdrukut