— 162 —
seisukorra sisse jääma, kui ei antaks talle mõisast wiimaks siiski ta isa talu wõi mõni muu koht kätte, nii et ta ennast iseseiswaks wõiks teha. Parun oli talle ju öelnud, et kui ta meelt parandab ja sundijatele enam wastu ei hakka, siis olla tal lootusi Wõllamäele peremeheks saada. Wahest annab aga ka — nii harutas noor neiu oma mõtteid edasi — Huntaugu wana aegamööda järele ja wõtab Päärna kui tugewa, usina ja hoolsa poisi wiimaks siiski koduwäiks wastu…
Oh, seda rõemu, mis Uuetoa saunakeses walitses, kui Miina ühel õhtul pärast oma tagasitulekut salaja sinna ilmus! See rõem ei awaldanud ennast mitte sõnade, waid üksnes poja ja ema silmade läbi. Need waatasiwad nii täis tänulikku liigutust noore tüdruku peale, et sellele rinda tundmus asus, kui oleks ta oma põgenemisega Jumal teab kui suure wägiteo ära teinud. Wiiel minutil ei lausunud ükski sõna. Nad surusiwad ainult tummalt üksteise käsi. Wiimaks ütles Päärn healega, millesse ta wägise pahast nurinat püüdis panna:
„Ise noor tütarlaps, aga päris kasaka-hing rinnus! Kas inimesel aru peas: jooseb wanemate majast wasta ööd ära ja kaob kui tina tuhka! Kas sa selle peale sugugi ei mõeld, kui hulga inimestele sa niisukese tembuga muret teed! Ma usun, nad keegi ei soand öösel nahka silma peale, niisama kui meiegi!“
„Jah, oleks sa kuuld, kuda Pearn asemel ähkis ja puhkis — nagu haige oli teine!“ kõneles sauna-eit. „Ja kas tead koa, et ta sind üks öö salaja käis otsimaski?“
