— 170 —
sedagi ära ei wõtaks. Ta kattis oma ihu takuga — lõuendi ja willa wiis ta oma isandale…
Mis tarwis siis kallid masinaid ja wäljamaa tööriistu osta, kui nii tulusat tööjõudu küllalt saadawal!
Preili Marchand ei näinud — wõi nägi seda harwaste — kuda need „odawad tööjõuud“ oma muinasaegsete tööriistadega ja puruwaeste loomadega isanda põllul ja nurmel waewlesiwad, kuda kolmeteistkümne-aastased wäetid poisikesed kuklajõuuga sahka maa seest tõstsiwad, kuda alaealised tütarlapsed ja raskejalgsed naised põletawa päikese käes heina- wõi lõikusetükkide peal higistasiwad ja karduliwagudes küürutasiwad, kuda tüdrukud ja poisid, päewatööst surmani wäsinud, ööd läbi pinta tõstsiwad, kuda teopoisid läbi tuisu ja tormi killawooriga linna poole liikusiwad, kuda korratüdrukud, ihu põlwini jääga kaetud, oma wiletsates takuseelikutes läbi lumehangede mõisa ja küla wahet wantsisiwad… Preili Marchand ei näinud ka, kuda igal pool, ühe kui teise töö juures, kubja ja kiltri, aidamehe ja opmanni kepp neid maksuta masinaid käima pani ja nende käiku korraldas… Oleks ta kõik seda näinud, ta oleks käed risti pannud ja weel tungiwamalt küsinud, kas siis siin maal kristlikku kombeõpetust, kristlikku ligimese-armastust ei tunta!
Preili Marchand nägi ainult, mis talle mõisas ja selle ümbruses wahel silma paistis. Nüüd, talisel ajal, oli sedagi wähe. Seal all, karjalautade juures talitasiwad külmetawad korratüdrukud lühikestes takustes kördikutes loomade juures, söötsiwad, jootsiwad ja lüpsiwad neid, kuna niisamati takuse ja jämeda
