Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/172

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 171 —

willase riidega kehwalt kaetud mehed ja poisid loomadele põhku, haganaid ja heinu wedasiwad. Naised külast tuliwad linadega, mida nad mõisale lõugutanud ja ropsinud, et neid siin puhtaks sugeda. Mõni aeg hiljem ilmus jälle hulga kaupa kõrgete muna-sarnaste mütsidega naisi ja wõru-moodu pärgadega tüdrukuid, kellele paruni-proua linu ja takku ja willu wälja jagas, mis nad regede peal koju wiisiwad…

Oleks preili Marchand nüüd neisse tahmastesse, suitsewatesse, õlgedega kaetud urtsikutesse pilku wõinud heita! Ta oleks imestanud, kuda terwe küla wäikesteks wabrikuteks on muutunud, kuda kõigi nende naiste ja tüdrukute ja plikade käed nii nobedaste käiwad, et oma isanda kirstusid kõiksugu kalli riidewaraga täita…

Talwine päew on lühike — waja õhtust ja ööst lisa wõtta, sest isanda tööd on palju. Kaheksa naelu linu loelõngadeks kedrada, nii peenteks, et nad saksale särgilõuendiks kõlbawad — see pole nalja-asi! Wõi on sul willad, siis sega neid, kraasi kaks korda ja lase kah lõngaks, nii et näpud huugawad. Ja ega takudki iseenesest lõngaks saa! Ning peale selle on sul ka oma pere ja perekond katta!

Astume sisse säherdusesse wäikesesse wabrikusse, milleks talutuba talwisel ajal muutus. Käesuurusest, tahmasest, kustunud ruuduga aknakesest ei paista juba lõunast saadik walguse-helki sisse. Armetu peerutuli peab, kui ahi ei köe, süsimusta ruumi walgustama, et töötada näeks. Paks, umbne leitsak täidab kitsikut ruumi, milles silm peale kõige tarwilisemate majariistade — laua, järgide, seina