— 173 —
kute noori punapalgeid kurwa, unise kumaga. Jutustatakse, naerdakse, lauldaksegi, kuni wäsimus nagu roomaw tont kõigi kallale asub ja raske wõitlus tukkumisega algab…
Teises talus on willakedruse talgud. Kuus kuni kaheksa nooremat ja wanemat tüdrukut istuwad pisukeses soojas ruumis oma „kitsede“ taga koos ja keerutawad lõnga. Elaw jutuwadin, naermine ja laulmine aitab töö-igawust unustada. Mõned poisid on neile wäljast seltsiks tulnud — see ülendab lõbu. Perenaine aga waadaku, et talgulised halwa kõhutäie üle nurisema ei hakka, ja taat on wa’ kibedagi eest hoolitsenud. Küll on hea, kui see töö jällegi kaelast saab, sest mõisawanemaga pole nalja heita — oma tööga aega küllalt! Ei jõua sa wiimast ise teha, siis anna tasu eest teiste kätte — wallas waeseid küllalt, kes toopi tangu tarwitawad…
Preili Marchand oli ammugi märganud, kui wali, järelandmatu perenaine paruni-proua Heidegg oli. Häda igale külanaisele, kelle töö tema nõudeid ei täitnud, ja need nõuded oliwad wäga suured. Linase lõnga proowimiseks oli proual sõrmuse-jämedune hõbedast rõngas. Kellel kolm wärtnat loelõnga walmis, tuli seda mõisa haspeldama, ja wihti lugema. Ei jooksnud wiht rõngakese sees lahedaste edasi-tagasi, see tähendab, oli lõng weidi jämedam juhtunud, kui seadus määras — oo, seda häwitawat tuld, mida proua silm pildus, oi neid häbistawaid sõnu, mis ta suust woolasiwad! Siis seisis tema ees süüdlane, kelle pattu ta küllalt hukka ei suutnud mõista…
Ja missuguse piinliku hoolega ei waadanud
