— 172 —
najale ehitatud, põhuga täidetud magamiseaseme, mille all kanatool on — mingit ilu- ja ehte-asja ei näe. Warnad seinas, wanad jämedad riided külles. Ülewal tahmased parred, all künkline, aukline sawipõrand. Nurgas tuttaw suur kerise-ahi, mille peal tüdruku wõi poisi jaoks magamise-ase.
Kui kallis on aga see suur, jäme, tusase näoga ahi talwe-ajal, kui wäljas tuisk hulub, ukse kallal raputab ja terwe urtsiku hangede alla matab, wõi kui pakane külm aiateibad raksuma paneb, akna ja ukse tollipaksuselt „härma“ ajab!
Kalli ahju, selle majaelustaja, ümber on terwe wabrik koos. Leelõukal saadab töötaw perekond oma pika, üksluise talwe mööda. Perenaine‚ tüdruk, tütar, kõik kedrawad — osalt mõisa, osalt omale. Ahjunurgas wõi peerujalal põleb üks peerg teise järele söeks, lapsed kohendawad ja uuendawad neid ühte lugu — see on nende amet, nende osa üleüldisest tööst. Tüdruk, kes mõisa kedrab, pingutab ja silib piinliku hoolega lõnga, mis koonla ja wärtna wahel jookseb, et ta peeneks saaks kui hing ja et talle ainust lipsukest sisse ei jääks. Sest kui wiht rõngast wõi sõrmusest läbi ei lähe, siis on proual tüli lahti. Ema woki juures kükitab Mann, aabits ja tikk käes, ja õpib „tähetarkust.“ Kui ta wäsinud on, läheb järg Jütsi kätte, kes praegu weel peerusüütaja on. Ka mehed hoolitsewad walgustuse eest; nad kisuwad hulga kaupa peergu tagawaraks, sepitsewad ka paari pastlaid wõi mõne luua. Nõrk, punakas tulehelk walgustab peremehe kõhna, kõwa, konarikku nägu, loitleb perenaise närtsinud põskede peal, wärwib tüdru-
