Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/178

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 177 —

ainult see, et meie sind mitte enam ilma maata ja üksikult müüa ei tohi, nagu enne…

Õigus, talupoegi maaga müüa, oli mõisnikule tõeste alles jäänud[1]. Et siin maapinnal ilma teoorjuseta peaaegu miskit wäärtust ei olnud, siis ostis ostja maapinnaga kõige pealt õiguse teoorjuse kohta. Mõisnikud, kes pearaha äratasumise wastutamisest lahti saanud, kes enam kohustatud ei olnud ikalduse-aastatel talupoegi toitma ja õnnetuse-kordadel neid aitama, oliwad õiguse saanud, talupoegi täieste saatuse hooleks jätta. Nad teadsiwad, et talupojad ilma maata ei wõi elada, et nad neilt maad tingimistel, mis nemad ise määrasiwad, pidiwad rentima, ja et mõisniku põllud seepärast mitte kesasse ei pruukinud jääda. Nõnda polnud neil waja talupoegadest enam midagi hoolida, nende tööjõudu mitte hoida, kuna enne nende oma tulu neid oli sundinud selle eest muretsema, et talupoeg mitte nälga ei sureks, sest muidu oleksiwad nad pidanud raha eest uusi talupoegi ostma. Üks Liiwimaa rüütel, kes pärisorjuse eest seisis, tunnistab kõige suurema südamerahuga: „Mõisaherra wõib ilma suurema kahjuta wälja kannatada, kui temal mõni talu, wõi koguni suurem osa talusid, ilma rentnikuta jääb, sest ta wõib maid ise tarwitada, seks on tal jõudu; aga rendi-talupoeg ei wõi mitte ilma taluta elada, tal pole jõudu oma hobuseid, loomasid ülewal pidada, ta on sunnitud oma kapitalist elama ja saab

  1. Ma tarwitan siin osalt mõtteid, mis üks erapooletu arwustaja umbes 40 aasta eest Eestimaa olude üle awaldas.