Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/179

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 178 —

lühikese ajaga kerjajaks. See sunnib teda maad rentima kõige raskematel tingimistel, et elusse jääda, ja sagedaste ei suuda ta oma kogukondlisi kohuseidki täita.“

Ka wabal põlwel jäi talupoeg täieste mõisniku meelewalla alla, ja mitte wähemaks ei jäänud wiimase poolt selle meelewalla kurjaste tarwitamine, waid sai koguni weel sagedamaks. Talupoeg sai küll priiuse, aga mitte abinõusid elamiseks, sest terwe maapind ja seega ka kõik abinõuud talupoja seisukorra kosumiseks jäiwad mõisniku kätte. Talupoeg ei saanud nimelt mitte wabadust, waid üksnes wabaduse wälimise kuju ja kuma. Mitte pärisorjus, mitte orjapõli ei häwitatud ära, waid ainult sõna, millega teda nimetati. Rüütli tulu oli aga muu seas selles, et tal nüüd enam asja ei olnud oma talupoegade waesuse pärast häbeneda ja awalikku arwamist karta. Ta wõis neid nüüd tuimaks ja laisaks siunata, kes oma „wabadust“ ei mõista tarwitada.

Priius andis talupojale õiguse mõisaherraga wabatahtlisi kontrahtisid teha. Et aga talupojal kõik abinõuud puudusiwad, herralt kergemaid tingimisi wälja pingutada, ja ta selles asjas otse mõisniku armu alla oli antud, siis ei jäänud ta töö- ja maksukoormad mitte ainult orjapõlwe-aegsesse suurusesse, waid neid kõrgendati weel märksa. Endised, 1805. aastal walmistatud wakuraamatud kaotasiwad oma makswuse, ning waba leping rentnikuga, kellel kohta iga hinna eest tarwis oli, tegi mõisnikule kergeks, rohkem renti nõuda, kui talunik, ilma ennast kahjustamata, suutis anda.

Priius andis talupojale õiguse, ühe mõis-