— 191 —
Opmann Winter andis siis küsijatele weel tüsedama wastuse kui mõisnik ise: ta näitas neile oma jämedat keppi ja kostis: „Seda toob teile uus seadus!“…
Piinati siis alamaid sundijaid küsimistega. Kuid need ei teadnud isegi midagi selgemat. Kubja-Prits wõttis omale küll wahel näo ette, kui peituks terwe seaduseraamat oma 1315 paragrahwiga tema peas, kuid see oli paljas halpimine — tema kui kõige noorem sundija ei teadnud asjast rohkem kui talupojad isegi. Seepärast jättis ta oma tulewase äiagi, kes teda kõige wisamalt püüdis wälja uurida, tumeda tõe ja palja wale wahele waakuma.
11.
Pärast esimesi kokkupõrkamisi wana paruni ja paruni-prouaga elas koolipreili Marchand X. mõisas weidi wagusamat põlwe. Ta hoidis ennast suuremate „ettewaatamatuste“ eest — mitte koha kaotamise kartuse pärast, waid ära nähes, et pahandused mingit tulu ei tooks, et ta olukorda siinses majas muuta ei suudaks ja et tal siin ju ainult mõni kuu weel oli wiibida. Teiseks oliwad lapsed teda ta hea südame, alalise lahkuse ning tüdimata kannatuse pärast aegamööda nii wäga hakanud armastama, et nad tema peale mitte enam iga tühise asja pärast ei läinud kaebama; jah, preili Marchandi mõtte- ja tundmuste-ilm oli nende eneste kohta teadmata juba seda wõrd mõjuma hakanud, et nad nii mõnegi asja, mis neid enne
