Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/191

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 190 —

Parun Heideggi arwamise järele oli, nagu teada, talupoeg ise oma wiletsa elukorra, oma waralise ja waimlise häda juures süüdlane. See kõik tuli tema tuimusest, laiskusest, hooletusest. Talupoega ei wõinud mingisugused kergendused aidata — ei, waid need pidiwad ta weel hoopis ära rikkuma. Parun Rüdiger Heidegg oleks hea meelega talupoja töö- ja maksukoorma suurendamise ning kõiksugu karistuste kõwendamise poolt olnud, kui seda maapäewal oleks juletud ette panna. Ta wõitles kõigest jõuust põlise kontrahi, talumaa omawolilise ärawõtmise õiguse kitsendamise, talumaa äramääramise, teoorjuse kergendamise ja talupoegade waba liikumise laiendamise wastu. Kõik seletused ja harutused, mis nende õiguste poole käisiwad, põrkasiwad tema rinna küllest tagasi, kui oleks seda weel esiwanemate raudriie katnud. Ainus asi, mis teda ja temasuguseid wiimaks siiski poolikule järelandmisele sundis, oli kartus, et riigiwalitsus uuenduse-töö rüütelkonna käest wõi wähemast tema juhtiwa mõju alt ära wõtab — mis ju ka osalt sündis — ning seaduse walmistab, mis wabameelsete nõuetest weel palju kaugemale läheb. —

Nagu mujal, nii polnud ka X. walla talurahwa seas terwel 1857. aasta talwel muud põnewamat jutuainet, kui uus seaduseraamat. Et parunilt selle kohta midagi teada ei saadud, siis katsuti opmanni juures õnne. Kuid see oli herraga täieste ühte laadi mees: uhke, kõrk, kinnine, talupoja wastu kaastundmuseta. Pealegi oli tal peremehelt kindel käsk, uuenduse tuleku üle waikida, sest „kes kurat teab, mida need wastased nadikaelad omale pähe wõtawad!“