— 19 —
Poisid itsitawad, Jaan ise kahwatab ära. Rehe-Mart pöörab aga selja poiste poole ja hakkab kõigest wäest aewastama…
„Willem!“ hüüab ta korraga.
„Mis?“
„Tule seie!“
Willem läheb.
„Kas sa, kurat, ei kuule, mis õues on? Ruttu lähed rehetuppa tagasi!“
Willem kaob kui tuul rehetuppa ja tühjendab seal oma kaabu ära…
Teine kord, kui õues waiksem ja — pimedam on!…
„Head päewa, Mart!… Head päewa, Mart!“
„Head päewa, wõrukaelad!“
Kuna mehed rehe tagumisest wärawast wälja poewad, tikub kubjas Prits eespoolsest kotikestega sisse.
„Rehepapp, mis pagan see on, et kõik haopinud rapperukkid täis on?“
„Hea wiljakas oasta — mis muud?“
„Soo, wõi wiljakas oasta! Moa keeli hüütakse seda aga warguseks!“
„Warguseks neh! Aga mis tarbeks sa siis haopinusid käisid mõetmas?“
„Ma ei mõetnud neid, waid otsisin wargust.“
„Kuda see koht sulle siis nii tuttaw oli?“
„Kuda tuttaw?“
„Kuda sa’s just sealt teadsid wargust otsida?“
Prits heidab luurawa pilgu musta wanamehe poole, kuna ta kotid tema jalge ette maha wiskab.
„Mul on õigus igalt poolt wargust otsida
