— 20 —
— selleks olen ma mõisa kubjas,“ kostab ta kõrgilt.
Rehepapp jääb wahelite kätega tema ette seisma ja mõedab teda oma naeratawa pilguga jalatallast pealaeni.
„Prits, need ehk on su enese kotid, mis sa minewal sügisel pinude sisse unustasid… Sul oli neid ju wahel nii palju, et sa kõiki ei jõund meeles pidada“…
Kubja-Prits… Kubja-Prits — ei ütle midagi.
Kubja-Prits — teeb teist juttu.
2.
Pärast lõunat tõi kubjas Wõllamäe Päärnale wäljale käsu, ta pidada õhtu paruni juurde minema. See oli inetu kollane pilk, mille ta seejuures teomehe peale heitis. Päärn ei lausunud kubjale musta ega walget, waid hüüdis oma kõrwile: „Wagu!“ ja kündis rahuga edasi.
„Kas kuuled, õhtu herra juurde!“ kordas Prits kähisewa healega.
Kui Päärn ka nüüd midagi ei kostnud, näitas talle kubjas selja tagast rusikat ja hakkas siis suure hoolega tema kündi uurima. Künd oli aga nii laituseta, et teomehe kõige wihasem waenlanegi selle juurest miskit wiga ei leidnud. Kubja-Prits sammus siis ka warsti keppi wangutades minema.
Kulbi Kaiele tõi aidamees kardulimaale käsu, et ta õhtul herra juurde mõisa pidawat
