— 201 —
„Teie wooruse-õpetusest soowiksin ma oma tulul heameelega ilma jääda. Peale selle tahaksin Teile tähendada, et Teie oma seisukorda meie majas wõeriti mõistate: esiteks ei ole Teil mingisugust õigust minuga sel toonil kõneleda, ning teiseks pole Teie paik mitte siin saalis herrade hulgas, waid seal — klaweri taga!“
Sügaw waikus järgnes nendele sõnadele. Ümberringi jäädi seisma, sest neid oli kaugele kuuldud. Surnukahwatus kattis Juliette nägu, aga ta jäi wagusaste, nagu uimastuses, istme peale paigale.
„Adelheid,“ kuuldus nüüd korraga Herbert Heideggi heal; noor parun seisis äkitselt, nagu maa seest tõusnud, õe kõrwal ja pani käe ta õlale. „Adelheid, kõige wähem on sinul õigust, preili Marchandiga sel toonil kõneleda ja temale meie majas eeskirjasid anda. Selleks pole sinul mingisugust woli. Preili Marchand pole ka meie majakorda kudagi rikkunud; et ta täie-õigusline seltskonna-liige on, nagu sinagi, siis wõib ta istuda, kus tahab, ja klawerit mängida, kui ta tahab… Nõnda, õekene, seisawad lood,“ lisas ta naeratada püüdes juurde, et juhtumise tõsist nägu pehmendada.
Herrad tegiwad teist juttu, et piinlikust olekust ruttu üle saada; kaugemal-olejad astusiwad elawalt sosistades eemale… Preili Adelheid märkas aga, et ta oma nõrkuse ohwriks sattunud, et ta igast piirist wälja läinud ja selle eest kibeda karistuse saanud — ta kadus wäikesest saalist kui tuul.
„Kui ma paluda tohin, preili Marchand?“ ütles Herbert koolipreilile käewart pakkudes,
