Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/204

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 203 —

temale suutnud läheneda… Kuid meie wiibime juba liig kaua selle asja juures.“

„Ma tahan hoolt kanda, preili Marchand, et minu õde Teie wastu enam wiisakusepiirisid ei riku,“’ ütles parun kortsus kulmul. „Ja nüüd wõime tõeste millegist muust kõneleda… Mul on Teid millegi eest tänada, preili Marchand.“

„Mind?“

„Ja! Ma pean tunnistama, Teie arwamised meie talupoegade wiletsa põlwe kohta on mind mõtlema pannud, ja ma olen otsusele jõudnud, et Teie seisupaik selles asjas mitte nii wäga wõeras pole, kui mu meelest näitas. Ma usun, et meie olusid parandada wõib — see on, rutemal käigul, kui meil üleüldiselt arwatakse. Peaasi oleks aga, et selles ühed hakatust teeksiwad ja teised järele läheksiwad.“

Juliette suur, sügaw pilk puutus soojalt noore paruni põske.

„Ma rõemustan selle tunnistuse üle,“ ütles ta, „aga mille eest Teie mind siis tänate?“

„Selle eest, et mind mõtlema panite. Ma wiibisin kaks aastat Preisimaal, õppisin sealseid olusid tundma, nägin küll, et talupoeg seal palju paremal järjel elab kui meil, kuid arwasin selle nähtuse põhjuseks üksnes Preisi talurahwa paremat kulturat Saksa rahwuse suuremat tööwirkust ja paremat iseloomu. Waheajal olen aga mõne Teie tõenduse üle aru pidanud. Teie arwamise järele on eestlase tuimuse põhjuseks tema senine kaua-aegne raske elu ning waimuwalguse täielik puudus olnud. Parandataks neid puudusi, siis oleks loota, et ka