Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/205

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 204 —

meie talupoeg teraseks, elawaks, mõtlewaks põllumeheks saaks. Teil on selles asjas wististe õigus.“

Juliette pidi tahtmata naeratama. Wõi see oli siis mõni tarkus, mis peamurdmist nõudis! Ja seda pidi tema neile „kõrgeste haritud“ meestele, kes seda maad siin walitsesiwad, õpetama tulema! Näis, kui oskaksiwad need herrad üksnes oma ja oma seisuseliigi olukorra üle järele mõtelda ning selle paranduseks õigeid abinõuusid leida — kõik muu oli neile wõeras ja tume.

Herbert näis selle nii wähe tantsupidukohase jutuaine walinud olewat, et aga midagi kõneleda ja seeläbi Juliettet ja iseennast piinliku juhtumise mõju alt peasta. Wõi tahtis ta mõtetega, mida ta suure elawusega harutama hakkas, preili Marchandile meeldida? Wõib ka olla, et ta selle jutuaine taha miskit teist peitis, millega ta nii äkitselt ei usaldanud wälja tulla… Olgu, kudas on — ta hakkas neiule oma majanduslisi plaanisid ette harutama, nagu kõnniks ta kõrwal mõni põllumees, keda asi üliwäga huwitab.

Kõige pealt olewat tal nõu, oma talupoegadele, kui mõis tema walitsuse alla saanud, nii palju kergendusi anda, et nad, waraliselt kosudes, raharendile ja wiimaks kohtade omandamisele jõuaksiwad. Kus wõimalik, tahta ta uues seaduses määratud orjuse-kergendustest weel alamalegi minna; iseäranis nõndanimetatud abitegu soowida ta wäga kitsendada, kui mitte hoopis ära kaotada. Ta kahetseda wäga, et tema isa oma waldades weel mitte koolisid ei olewat asutanud. Uus seadus tegewat aga koolide asutamise waldadele enestele